Jaanek Sildam õpib esimesel kursusel informaatikat ja tehisintellekti, töötab finantstehnoloogiaettevõttes Salv, tegutseb teist aastat Mustamäe Riigigümnaasiumi õpilasfirmade mentorina ning pakub ettevõtetele turundus- ja brändinguteenuseid.
Seda nimekirja kuulates tekib paratamatult küsimus, millal ta magab. Jaaneki enda vastus on lihtsam: võistlussport õpetas talle varakult, et kui tahad mitut asja hästi teha, ei saa jääda ootama ideaalset hetke. Tuleb alustada, küsida ja õppida.
Rääkisime Jaanekiga sellest, miks võiks enne ülikooli päris tööd proovida, kuidas saada töövarjuks Eesti tippjuhi juurde, mida peaks koolis matemaatika kõrval õpetama ning miks ei tohiks algaja programmeerija lasta tehisintellektil kogu rasket mõttetööd enda eest ära teha.
Sa õpid, töötad, mentordad õpilasfirmasid ja oled ise ettevõtja. Kuidas sa seda kõike jõuad?
Minu jaoks oli murranguline see, et vanemad panid mind kuueaastaselt sporti tegema, aga ootasid samal ajal koolis neljasid ja viisi. Suur osa õhtutest kulus trennile, seega pidin kodutööd võimalusel juba koolipäeva jooksul ära tegema. Kui õhtul trennist koju jõudsin, ei olnud enam aega hakata mõtlema, mida homseks vaja on.
Tegin võistlussporti kokku peaaegu 12 aastat. Alustasin karatega, mängisin lauatennist ja kõige paremini läks võrkpallis, kus tulime Eesti meistriks. Mingil hetkel asendus seitse trenni nädalas ühe-kahega ja järsku tekkiski kooli kõrvalt vaba aeg. Mina ei oska eriti käed rüpes istuda, nii et täitsin selle töö ja teiste projektidega. Praegu käin hobi korras jõusaalis ja vahel mängin lauatennist, aga spordist saadud ajaplaneerimise harjumus on alles.
Kas ettevõtlikkus tuli samuti kodust?
Robootikahuvi tuli pigem filmidest ja multikatest. Vanemad andsid mulle võimaluse seda huvi robootikaklubis edasi arendada, aga ma ei kasvanud üles mõttega, et minust peab saama ettevõtja. 16-aastaselt vaatasin hoopis panganduse poole. Kujutasin ette klassikalist soliidset karjääri: pärast ülikooli lähen panka, töötan seal kümme aastat, liigun järgmisse panka ja ronin tasapisi finantsmaailma mäetipu poole.
Ettevõtluseni jõudsin üsna juhuslikult. Gümnaasiumis sai uurimistöö asemel valida õpilasfirma tegemise, mina ei tahtnud pikka akadeemilist teksti kirjutada. Iroonilisel kombel töötan nüüd turunduses, kus suur osa mu tööst on kirjutamine. Olen õppinud seda isegi armastama.
Sõber pakkus välja, et teeme magneesiumišokolaadi. Vaatasin talle otsa ja mõtlesin: päris naljakas idee, aga miks mitte? Alguses tundus see lihtsalt hea viis uurimistööst pääseda. Siis hakkas meil hästi minema. Võitsime laatadel müügiga auhindu ja avastasime, et edu tekitab sportlase kombel isu järgmise võidu järele. Ühel hetkel ei teinud me enam lihtsalt kooliprojekti, vaid tahtsime teada, kui kaugele selle asjaga jõuda saab.
Kas 16–18-aastane peaks juba teadma, mis temast tulevikus saab?
Ei pea. Sotsiaalmeedia tekitab väga kergesti tunde, et kõik teised on juba kohal. Näed lapsi, kes teevad YouTube'is mänguasjavideoid ja teenivad suuri summasid, või väga noori asutajaid, kelle ettevõte kasvab väga kiiresti. Siis hakkad enda elu võrdlema teiste hoolikalt valitud tipphetkedega ning mõtled, et ka sul peaks karjäär juba käima.
Tegelikult soovitan noortel teha rohkem sidequest'e ehk kõrvalmissioone, millel ei pea olema otsest kasu CV-le ega ettevõttele. Mina võtsin näiteks täiesti suvaliselt ette veelauasõidu ja hakkasin nullist õppima. Kas see aitab mu äri? Otseselt mitte. Aga see on toonud mu ellu uusi inimesi, vestlusi ja kogemusi. Hea ettevõtja ei ole ainult ühes kitsas valdkonnas kinni. Tal on lai silmaring ja päris elu, millest ideid ammutada.
Mida gümnaasium sulle päris eluks andis ja mis jäi puudu?
Kõige rohkem andis kool loogikat ja kriitilist mõtlemist. Mul olid väga head ajaloo- ja matemaatikaõpetajad. Matemaatika on minu arvates probleemilahenduse kõige puhtam vorm: sul on mingi olukord, reeglid ja eesmärk ning sa pead leidma tee ühest teiseni.
Puudu jäi arusaam, et peaaegu iga inimene peab elus oskama müüa. Mitte tingimata toodet, vaid oma ideed, oskusi ja iseennast. Isegi kui tahad sõpradega minna just sellesse restorani, mis sulle meeldib, pead neile selgitama, miks see on parem kui teine variant. See on samuti müük.
Minu koolis oli õnneks eneseväljenduse aine, kuigi riiklikus õppekavas seda ei ole. Mina paneksin kooli õppekavasse juurde nii müügi kui ka praktilise eneseväljenduse. Kaks kõige olulisemat oskust on osata oma mõtet hästi väljendada suuliselt ja kirjalikult. Kui need on olemas, avaneb väga palju uksi.
Veel võiks kool õpetada, et asjade tegemiseks ei ole enamasti luba vaja. Tahtsin 12. klassis korraldada häkatoni. Küsisin mõnelt inimeselt ja direktorilt, kõik ütlesid, et tore mõte, tee ära. Nii lihtne see oligi. Tahad teha konverentsi, väikese valdkondliku kohtumise või ürituse kohvikus? Alusta lihtsalt küsimisest. Tõenäoliselt on kohvikuomanik rõõmus, kui tood talle korraga 15 klienti.
Turunduses öeldakse, et enne ostu võib inimesel olla vaja umbes 15 kontakti selle tootega. Paljud annavad alla pärast esimest: saadavad ühe kirja, vastust ei tule ja sinna see jääb. Tegelikult peab julgema uuesti proovida, muidugi viisakalt ja konkreetse ettepanekuga.
Kuidas noor ilma kogemuseta üldse jala ukse vahele saab?
Kõige lihtsam on minna töövarjuks. Kui pangandus mind huvitas, käisin ühel kõrgetasemelisel konverentsil, kus oli ka LHV juht Madis Toomsalu. Läksin tema juurde ja ütlesin: „Tere, minu nimi on Jaanek. Tahaksin tulla teile töövarjuks ja näha, mille kallal te töötate.” Ta vastas, et super, kirjuta sellele aadressile. Nii käisingi kümnendas klassis pangagrupi tegevjuhti varjutamas.
See päev õpetas mulle midagi väga olulist: ka tippjuht on samasugune inimene nagu mina. Küsimus on selles, kas sa jõuad temani ja teed talle „jah” ütlemise lihtsaks. Kui aitasin korraldada tüdrukute töövarjupäeva, kirjutasime väga tuntud naisjuhtidele. Umbes 95 protsenti olid valmis noori vastu võtma. Inimesed tahavad sageli aidata, aga noored ei julge küsida.
Kirjutada ei tasu lihtsalt: „Tere, rääkige mulle oma tööst.” Küsimus võiks olla spetsiifiline: mida tahad näha, miks just tema ja kui palju aega vajad. Isegi kui sellest kohe töökohta ei sünni, saad huvitava vestluse, kontakti ja loodetavasti ka lõbusa päeva. Eesti on nii väike, et siin on väga vähe inimesi, kelleni üldse ei jõua.
Mis on noore eelis kogenud spetsialisti ees, kui mõlemad otsustavad idufirma luua?
Noorel ei ole tihti veel palju kaotada. Ta võib elada vanematega, tal ei ole kodulaenu ega peret, kelle eest vastutada. Kui ettevõte ebaõnnestub, jäävad talle kogemus ja oskused, mida idufirmades väga hinnatakse. Kui läheb hästi, on ta loonud endale töökoha ja võib-olla midagi palju suuremat.
Suur puudus samas on valdkonnateadmiste nappus. Kui tegime magneesiumišokolaadi, teadsin toidutööstusest umbes nii palju, et šokolaad maitseb hästi. Pidime alles õppima, kuidas tootmine käib ja mida magneesium päriselt teeb. Inimene, kes on kümme aastat toidutööstuses töötanud, alustab teadmiste poolest palju paremast kohast. Samas on tal tõenäoliselt rohkem kohustusi ja seetõttu raskem kõike ühele ebakindlale ideele panna.
Oled soovitanud enne ülikooli päris tööd proovida. Miks?
Läksin pärast 11. klassi praktikale Salvi. Olin alati arvanud, et minust saab finantsanalüütik, sest mulle meeldivad numbrid. Praktikal sain muu hulgas teha toote finantsanalüüsi. Umbes kolme-nelja tunniga mõistsin, et see ei ole üldse minu töö.
See oli väga kasulik avastus. Kui ma poleks enne töötanud, oleksin läinud ülikooli finantsanalüüsi õppima ja saanud alles seal aru, et tegin vale valiku. Paar aastat ei tundu terve elu vaates pikk aeg, kuid tasuta kõrghariduse võimalust ei maksa päris huupi kasutada.
Töö ei pea olema idufirmas ega uhke ametinimetusega. Kui sind huvitab turundus, paku mõnele kohvikule, et aitad neid alguses tulemuspõhiselt. Halvimal juhul saad portfooliotöö ja saad teada, mis sulle ei meeldi. Ettekujutus tööst ja töö ise võivad olla täiesti erinevad.
Minu praktika oli algul tooteuuringus. Tegin seda entusiastlikult ja mulle pakuti võimalust jätkata. Mu juht õpetas mulle lause: õpi asju tegema nullist üheni. Kui suudad võtta segase alguse ja viia selle esimese töötava tulemuseni, oled väga väärtuslik. Kõige keerulisem töötaja on inimene, kes jätab poolelioleva asja kellelegi teisele lõpetada.
Hiljem sain proovida turundust. Noores eas tasubki töötada eelkõige õppimiseks, mitte ainult palganumbri pärast. Õige töökoht annab sulle oskusi, kontakte ja kutseid ruumidesse, kuhu sa muidu ei satuks. Pikas plaanis võivad need uksed olla palju väärtuslikumad kui mõnes teises kohas paari aasta jooksul teenitud lisaraha.
Mis sind idufirmas kõige rohkem üllatas?
See meenutas sporditiimi: alati peab ootama ootamatut ja iga inimese panus loeb. Väikeses ettevõttes on vähe juhtimiskihte. Kui mul oli nõu või otsust vaja, läksin ülemuse juurde ja küsisin.
Lugesin kunagi, et kui üks Minecrafti arendaja tahtis teha mängus väikese muudatuse, pidi ta saama nõusoleku viielt juhtimistasandilt. Siis saad aru, miks suur organisatsioon ei suuda enam sama kiiresti liikuda nagu algusaegadel. Idufirma suurim pluss ja ühtlasi valu on see, et ülemusi on vähe. Iga inimene peab ise mõtlema ja vastutama.
Mind usaldati algusest peale. Juht ütles üsna otse, et tema ei taha praktikanti, kelle valvamiseks peab määrama teise täiskohaga inimese. Ta juhendab mind, aga enamiku oma töös sisust pean ise välja mõtlema. Mulle anti eesmärk ja öeldi sisuliselt: kuni su tegevus on seaduslik, vali ise, kuidas sinna jõuad. See oli noorele inimesele korraga nii hirmutav kui ka väga arendav.
AI muudab praegu kiiresti nii õppimist kui ka töötamist. Mida peaks tänane 15-aastane õppima, et temast ka tulevikus kasu oleks?
Kõigepealt peaks inimene leidma kaks asja, milles ta on hea. Need ei pea omavahel ilmselgelt sobima. Minu puhul on üks suhtlemine, müük ja turundus ning teine matemaatika ja informaatika. Just kombinatsioon võibki muuta inimese eriliseks. Arendaja, kes oskab oma tööd suurepäraselt selgitada ja müüa, erineb paljudest teistest. Kunstnik, kes mõistab inseneeriat, võib leida täiesti uue väljundi.
Ma ei usu, et terved ametivaldkonnad lihtsalt kaovad, küll aga muutuvad ametinimetused ja tööülesanded. Turunduse tuum on panna inimene läbi telefoniekraani midagi tundma. Praegu näevad kiiruga genereeritud AI-pildid ja esitlused sageli ühesugused välja. Mõne presentatsiooni puhul piisab vasakusse alanurka vaatamisest: seal on jälle „page 01” ja sa saad kohe aru, kuidas see tehtud on. Efektiivsus üksi ei tekita inimestes tundeid.
Õppimisel näen AI-d natuke nagu kalkulaatorit. Algklassides ei lasta sul kalkulaatorit kasutada, sest enne tuleb aru saada, kuidas arvutamine töötab. Hiljem on kalkulaator suurte arvude puhul väga kasulik. Samamoodi ei peaks algaja programmeerija laskma AI-l kohe lahendust ette anda. Õpime pingutades: proovid, ei saa aru, proovid uuesti ja lõpuks tekib päris arusaamine. Kui sul on ainult ülesanne ja AI antud vastus, aga puudub tee nende vahel, ei ole sa tegelikult õppinud.
Kirjutamisega on sama. Kirjutamisoskus tähendab oskust oma mõtet selgelt formuleerida. AI võib lauseid lihvida, aga algus, lõpp ja mõte peavad sul endal olemas olema. „AI teeb mu kodutöö ära” ja „AI toetab mind akadeemilisel teekonnal” võivad kirjeldada sama tegevust, kuid kõlavad täiesti erinevalt.
Ja esinemine jääb minu arvates alles. Spotify on ammu olemas, ometi olen valmis lendama teise riiki, et artisti päriselt laval näha. Ekraan ei anna kõike edasi. Inimesed tahavad olla teiste inimestega samas ruumis ja tunda, et midagi toimub just praegu.
Kui AI võtab aina rohkem töölõike üle, mida inimesed lõpuks tegema hakkavad?
Praegu on olukord natuke tagurpidi: AI genereerib kunsti, samal ajal kui inimesed puhastavad ohtlikke kemikaale või kustutavad metsapõlenguid. Tuleviku maailmas võiks robot teha ohtliku ja emotsioonitu töö ning inimene loova töö.
Meil on masinad, mis suudavad toitu valmistada, aga mulle meeldib ikkagi kokata. See on üks mu sidequest'idest. Robot võib õhtusöögi valmis teha, kuid osa minu rõõmust tuleb sellest, et tegin selle ise. Metsatulekahju kustutamise kohta ütlevad ilmselt üsna vähesed, et just tegemisrõõm on põhjus, miks nad sinna lähevad.
Mida vajab Eesti, et järgmine põlvkond saaks siin suuremaid tehnoloogiaettevõtteid ehitada?
Rohkem riskijulgust ja rohkem raha, mis edust ökosüsteemi tagasi jõuab. Ameerikas on esimene investoritšekk tihti mitu korda suurem kui Euroopas. Siin võib ettevõttel olla toimiv toode ja maksvad kliendid, aga sama ideega endine Google'i või Anthropic'u töötaja saab USAs palju suurema stardikapitali. Raske on võistelda, kui teisel on pikem lennurada ja raha ei saa nii kiiresti otsa.
Seepärast on ingelinvestorid väga olulised. Wise'i ja Skype'i edu ei loonud ainult jõukaid inimesi, vaid uue põlvkonna investoreid, kes said järgmistele asutajatele raha, kogemuse ja kontaktidega appi tulla. Tahaksin näha Eestis rohkem suuri edulugusid, mille tulemusel sünnib omakorda uus põlvkond ingleid.
Mida sa õpilasfirmade mentorina noortele kõige sagedamini ütled?
„Winners keep winning.” See ei tähenda, et võitjad ei ebaõnnestu. Mõte on selles, et väikesed võidud hakkavad lumepallina kasvama. Julged teha esimese sammu, saad väikese tulemuse, sind kutsutakse järgmisele võistlusele, kohtad uusi inimesi ja sealt võib tekkida töövõimalus. Teed seal hästi, saad järgmise võimaluse ja ühel hetkel on sul oskused ning kontaktid, et ise midagi ehitada.
Ma ei kõnni ringi ega kuuluta, et võitsin õpilasfirmaga laadal suurima käibe auhinna. See ei olnud maailma mõistes tohutu saavutus. Aga just sellised väikesed võidud õpetavad, et sa suudad asju lõpuni teha. Ja isegi kui tulemus ei ole see, mida lootsid, jääb alles kogemus. Selles mõttes ei ole peaaegu ükski aus katsetus päris kaotus.
Comments ()