Asutajate kogukonna pikaaegne hing lubab peagi naasta klubisse

Mõni kuu pärast seda kui mind valiti Asutajate Seltsi presidendiks kohtusin ilusal suvepäeval Enel Teinemaaga, kes oli kolm aastat Eesti Asutajate Seltsi tegevjuht ning viis organisatsiooni tegevused täiesti uuele tasemele. Tänaseks on ta edasi liikunud, kuid naudib praegu suvepuhkust. Eneli panus on olnud väga suur ning kogukonnas on ta tõeline särav väsimatu korraldaja, keda tunneb peaaegu iga asutaja.

Kuidas kirjeldaksid Eesti Asutajate Seltsi? Milleks see on loodud ja kes seal tegutsevad?

Eesti Asutajate Selts on minu arvates täiesti unikaalne. Ma ei tahaks öelda, et see on erialaliit, kuigi natuke peab end peeglist vaatama ja seda sõna kasutama. Pigem on see klubi või kogukond, mis toob kokku erinevate idufirmade asutajad.

Erinevalt teistest erialaliitudest, mille liikmeteks on ettevõtted, on see selts väga isikupõhine. Isegi kui asutaja pole enam aktiivselt oma ettevõttega seotud, näiteks on liikunud palgatööle või investeerimise poole, saab ta soovi korral seltsi liikmeks jääda, kui ta tasub liikmemaksu ja on valmis kogukonda panustama.

Minu meelest on see väga tore, sest meil on palju liikmeid, kes on ettevõtte ehitamise tee juba läbi käinud ja oskavad nüüd tagasi anda. Eestis on see kultuur uskumatult tugev. Meil on suur tahe, et ka teistel läheks hästi. See lükkab ümber müüdi, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, see ei päde siin üldse.

Seltsi eesmärk on algusest peale olnud luua platvorm, kus on lihtne omavahel suhelda ja kogemusi vahetada. Kuigi aegade jooksul on võetud uusi suundi ja kasvatud suuremaks – ollakse kaasarääkijad riigi suunal ja kogu sektori arengus –, on liikme jaoks põhiväärtuseks ikkagi see, et saab suhelda teiste asutajatega. Ka meie iga-aastased küsitlused seltsi liikmete seas kinnitavad seda ikka ja jälle. Näiteks kui küsida Slackis abi, võid mõne tunni jooksul saada vastuse mitme ükssarviku asutajalt. Ma ei tea ühtegi riiki, mis saaks midagi sarnast vastu panna.

On küll programmid nagu Y-Combinator, kus vilistlased suhtlevad, aga riigiüleselt on selline asutajatevaheline side väga haruldane. Möödunud suvel suhtlesin
Horvaatia asutajatega, kes ütlesid, et nad teavad oma riigist umbes 14 teist asutajat ja omavahel üldse ei suhelda – puudub igasugune võrgustik. Nad elasid täielikus isolatsioonis ja olid meie mudelist vaimustuses.

Kui sa Asutajate Seltsi tööle asusid, siis sul kindlasti oli mingi ettekujutus sellest, mis seal olema hakkab. Mida sa kujutasid ette ja mis oli päriselt?

Kusjuures ega mul ei olnudki eriti ettekujutust, millesse ma ennast mässisin. Olin kodus, saanud just teise lapse, kes oli tol hetkel mõnekuune. Ma ei olnud kahe lapse vahepeal tööle tagasi läinud, neil oli väike vanusevahe, siis tegin lihtsalt aeg-ajalt mingeid projekte. Kui olin teise lapsega neli kuud kodus olnud, tundsin, et vajan vaheldust.

Sain tuttavaks Riinaga (Einberg), kes postitas LinkedInis, et otsib assistenti. See oli lõbus lakooniline postitus ja ma ei saanud päriselt arugi, mis see täpselt on. Kirjutasin Riinale: “Ma tulen! Palun, võtke mind!” Enne seda rääkisime Riinaga telefonis, kes püüdis mind isegi natuke ümber veenda, et suuri projekte siit oodata ei tasu. Õhtul ütlesin elukaaslasele, et ma asun kohe uuele töökohale. Ta oli üllatunud, aga nõus.

Kuna seda rolli varem polnud, ei olnud ka suuri ootusi. Ühelt poolt oli hästi lihtne tulla - kõik, mis teed, toob teistele rõõmu ja on väärtuslik. Esimese asjana oligi vaja aru saada, mida seltsis üldse teha saab ja kuidas see toimib. Kuna polnud kedagi, kellelt tööd üle võtta või kes oleks mulle ülesandeid andnud, oli alguses natuke kobamist, et mida siis teha või milliseid üritusi korraldada.

Väga põnev on olnud näha erinevaid juhatusi. Olen näinud nüüd nelja erinevat juhatust ja igaühel on oma nägu. Sellel on suur mõju millised eesmärgid president koos juhatusega võtab ja mis suunas minnakse. Ma arvan, et ükski juhatus pole olnud vale, vaid see ongi põhjus, miks selts on põnevalt kasvanud ja arenenud ega ole jäänud 16 aastaks samaks.

Uute ideede puhul on juhatus olnud alati väga toetav. Oleme saanud katsetada erinevaid formaate – mõned on läinud paremini, mõned halvemini. Näiteks tahaks, et ühised matkamised läheksid rohkem lendu. Minu kogemus on olnud ülipositiivne, olen saanud tuttavaks nii paljude ägedate inimestega.

Kas avad natuke seltsi "köögipoolt" – eelmisel aastal korraldasime liikmetele üle 50 ürituse. See on see nähtav osa. Aga mis toimub taustal, millega juhatus ja sina veel tegelete?

Enel: Need üritused on tõesti nähtav pool, mitmed nendest üritustest on ka koostööprojektid, nagu näiteks Estonian Startup Awards. Aga sisuliselt sai igal nädalal kuskil käia. Lisaks suhtlevad liikmed aktiivselt Slackis kus käib ka palju privaatset suhtlust ja koostööd. See, mida juhatus teeb ei ole me olnud ehk kõige paremad kommunikeerijad. võiksime oma liikmetele rohkem rääkida sellest, mida me teeme.

Lisaks üritustele teeme tihedat koostööd näiteks MKM-iga, aga ka teiste riigiasutustega, et rääkida kaasa näiteks regulatsioonide teemal, mis idufirmasid mõjutavad. Suhtleme ka teiste organisatsioonidega nagu ITL, Startup Estonia, EstVCA ja EstBAN. Meie roll on olla sektori eestkõneleja ja esindaja. See nõuab pidevat kohalolu ja aruteludes osalemist.

Tänu seltsi presidentidele, kes on olnud karismaatilised esinejad, on meid märgatud ja võetud tõsiselt. Meie hääl on kõlanud meedias ja konverentsidel. See on aidanud kaasa sellele, et tehnoloogiasektorit mõistetakse paremini.

Mis on sinu hinnangul selle kolme aastaga Eesti startup-maastikul muutunud?

Ühelt poolt on liikumine olnud väga heal kursil. Ettevõtted saavad järjest enam "päris" ettevõteteks – idufirma on küll algus, aga järjest rohkem mõeldakse sellele, kuidas ise kulusid katta ja raha teenida, mitte ainult investoritest sõltuda. Käibed ja kasumlikkus on tõusnud.

Teisest küljest, statistika ja numbrid näitavad, et vahepeal oli täielik õitseaeg ja buum, kus kõik justkui juhtus iseenesest. Kõik tahtsid teha idufirmat ja tundus, et asjad toimivad ilma suurema vaevata. Nüüd on see hoog veidi raugenud ja turg vajab uut tõuget.

Kogu kogu ökosüsteemi mõttes on kriitiline, et asutajaid tuleks pidevalt peale. Kui uusi asutajaid ei teki, tõmbuvad fondid ja kiirendid tagasi, coworking-kohtadesse tulevad idufirmade asemele vabakutselised ja me kaotame selle unikaalse positsiooni, mille oleme kätte võitnud. Seda on pärast väga raske taastada.

Meile meeldib kõike mõõta per capita. See on mõistetav, sest oleme väikesed, ja nendes edetabelites oleme tihti tipus. Kuid vähem räägitakse sellest, et meil on per capita ka ülitugev ökosüsteem – investeerimisfondid, inglinvestorid, kiirendid ja tugiprogrammid. See on märkimisväärne. Välisvaatest on Eesti praegu väga heas kohas – meid teatakse ja meist räägitakse. Seda positsiooni peab kõvasti hoidma.

Valitsus on meil ka olnud pigem tehnoloogiasektori-meelne. Mäletan eelmisest aastast, kui toimus Balti kogunemine ja kohtusime leedukatega. Nemad rääkisid, kuidas neil valitsuse vahetudes hakati startup-sektorit pigem takistama. Nad tegid nalja, et pakuvad poliitikutele rohkem palka kui nad muidu saavad, et nad lihtsalt mitte midagi ei teeks. Eestis on aga startup-viisa ja muud algatused aidanud sektorit hoida ja arendada. Isegi kui on olnud tõuse ja mõõnasid, on riiklikul tasemel mõistetud, et idufirmad on vajalikud.

Mainisid, et meil on oht kaotada pealekasv. Mida me peaksime tegema, et uusi asutajaid tuleks peale?

See on küsimus, mida Eesti startup-kogukond on üritanud lahendada viimased poolteist aastat. Kas see on probleem? Mina arvan, et on. Suurt teaduslikku uuringut meil pole, miks uusi asutajaid peale ei tule, aga oleme püüdnud jälile jõuda.

Minu arvates on peamine mõjutegur üldine ebastabiilsus – nii geopoliitiline kui ka majanduslik. Kui olukord on ärev, otsivad inimesed stabiilsust. Idufirma alustamine või seal töötamine ei ole kõige stabiilsem valik. Inimesed lükkavad edasi oma majaostuplaane ja samamoodi lükatakse edasi ka idufirma asutamist. Soovitakse pigem kindlat tööd, mida saab teha distantsilt ja kindlas ettevõttes. Seda ebastabiilsust me ei saa kohapeal lihtsalt muuta.

Ma ei usu, et meil talenti napiks. Meil on palju inimesi, kes on võimelised idufirmasid asutama. Nad on oma uue väljakutse otsingul ja mõtlevad sellele. Kindlasti on oluline ka välistalentide siia meelitamine.

Meil on vaja luua julgustav keskkond. Selts on küll tore ja kokkuhoidev neile, kes on juba sees, aga neile, kes on väljaspool, pole sisenemine nii lihtne. Meil pole täna sellist kogukonda, mis oleks loodud spetsiaalselt alustavatele asutajatele. Kiirendid on mõeldud juba toimivatele ettevõtetele, meil on vaja tuge just tee päris alguses. Samuti pole meil fonde, mis toetaksid asutajat päris algfaasis ning ka ingelinvestorid on muutunud ettevaatlikumaks.

Meil on vaja ka naisasutajaid rohkem julgustada. Naised on tihti riskialgatuses ettevaatlikumad, aga kui nad on juba asutajad, on nad väga edukad.

Ka noorte seas on palju asjalikke tegijaid, kuid see põlvkond ei näe enam läbipõlemist ja ööpäevaringset töötamist millenagi, mida ihaldada. Nad otsivad tasakaalu. Samas nõuab idufirma asutamine ja arendamine alguses tohutut panustamist. Võib-olla tuleks seda kuvandit muuta ja näidata, et see on eneseteostus ja võimalus midagi ära teha, mitte lihtsalt investorite raha põletamine.

Ühiskonna suhtumine idufirmadesse on vahel ikka veel negatiivne – arvatakse, et see pole "päris" äri ja tegeletakse mullide puhumisega. See hoiak vajab muutmist, sest tegelikult on tegemist oluliste maksumaksjate ja töökohtade loojatega. Vaja on uut positiivset lainet, kus idufirmade tegemist võetaks kui rahvussporti ja uhkuse asja.

Sa oled korraldanud palju üritusi. Nende käigus juhtub kindlasti mõndagi. Mis on olnud sinu jaoks selline kõige meeldejäävam "appi, mis nüüd saab!" hetk?

Ma olen näinud igasuguseid asju – peo ajal on hakanud katus põlema... Mitte päris peo ajal, vaid vahetult enne. See oli ühel suurel pangaüritusel. Tuletõrje ja päästeamet tulid kohale ning hakkasid tegutsema. Kuna külalised juba ootasid, suunasime nad improviseeritud ekskursioonile teistesse ruumidesse, kuni saime olukorra kontrolli alla.

Teine juhtum oli ühel suurema startupi üritusel, kus oli umbes 60 inimest. Seal juhtus lihtsalt rida asju järjest: üks inimene läks ujuma ja hakkas uppuma, kutsusime merepääste ja kiirabi.

Enne kui kiirabi jõudis lahkuda, kukkus keegi teine ronimistornist alla ja jälle oli vaja kiirabi. Siis hakkas kuskil midagi suitsema ja tuli päästeamet. See oli selline üritus, kus kõik võimalikud päästeteenistused käisid kohal. Aga lõpuks see raske olukord liitis inimesi ning ettevõtte juht lahendas selle olukorra suurepäraselt, säilitades täieliku rahu ja kontrolli.

Töötasin kunagi AHHAA Keskuses ja meil toimus majas erinevaid firmaüritusi. Ühele ettevõtte peole toodi kohale hobune, kel oli programmis miskine roll. Hobune sai muidu oma rolliga tublisti hakkama, aga kas suurest stressist või mingil muul põhjusel läks tal kõht lahti. Ja edasi saab igaüks juba ise ette kujutada... Tegu polnud küll EFS üritusega, aga sel ajal juhtis ettevõtet üks hilisem startup-asutaja, kes tänaseks ka EFS liige, väike Eesti!

Mis on olnud kõige naljakam või eriskummalisem soov, mis mõnel esinejal või asutajal on olnud?

Me korraldasime kord Coca-Cola Euroopa turundustiimi konverentsi, kus osalesid nende USA juhid. Lisaks sellele, et neil olid väga spetsiifilised nõudmised autode osas, mida Eestist oli raske leida, oli neil nimekiri jookidest, mis pidid olema hotellitubades kindlal temperatuuril. Igale joogile oli märgitud oma temperatuur. Me pidime tühjendama kõik minibaarid ja asendama need täpselt nende jookidega õigel temperatuuril. See oli päris hullumeelne logistika.

Aga kui rääkida idufirmade asutajatest, siis nemad on tegelikult kõige lihtsamad ja maalähedasemad inimesed. Nad on väga mõistlikud. Mul on kogemus paljude teiste tippjuhtidega, kes võivad olla väga nõudlikud, aga asutajad on tavaliselt väga tänulikud ja saavad aru, et kui on vaja midagi teha, siis tehakse seda koos.

Kui sa saaksid olla üks asutaja üheks päevaks, siis kes sa oleksid?

Oleks põnev olla keegi Anthropicu asutajatest – prooviksin sel päeval mõlgutada võimalikult palju strateegia ja tulevikumõtteid.

Eesti asutajatest piiluks heameelega Markus Villigi tööpäeva kulisside taha, loodetavasti jaksaks trenni ka ära teha.

Kui sa peaksid kellegagi minema metsa luurele, siis kelle sa seltsist kaasa võtaksid?

Ma võtaksin kellegi, kellega on lihtsalt tore rääkida ja nalja teha. Lisaks kellegi, kellel on relvaluba – igaks juhuks!

Mis sa arvad, kas Eesti asutajad on pigem liiga tagasihoidlikud või liiga enesekindlad?

Ma arvan, et neil on olemas tervislik enesekindlus, mis põhineb sellel, et nähakse teiste edu ja mõistetakse, et kui nemad saavad hakkama, saame ka meie. See on väga edasiviiv jõud. Samas on eestlased loomult pigem tagasihoidlikud ja meil ei ole sellist tugevat müügikultuuri nagu mõnel teisel rahvusel.

See paistab silma esitlustel – eestlane räägib asjadest täpselt nii, nagu need on, ega hakka midagi suuremaks rääkima, erinevalt näiteks ameeriklastest. See tagasihoidlikkus ja ausus võib vahel olla isegi kasuks, sest see tekitab investorites usaldust.

Kes on sinu arvates olnud seltsile kõige suuremaks toeks selle kolme aasta jooksul? Kas tahaksid kedagi tänada?

Üks suur aitäh kogu startup kogukonnale – puutusin kokku paljude erinevate kogukonna esindajatega ning kõik on olnud üli toetavad ja abivalmid. Vähemalt sama suur aitäh EFS liikmetele – mitte ainult toetuse ja sõbralikkuse eest, aga ka teie "teeme ära" mõttemaailma eest, millega suutsite mind korralikult nakatada.

Erilised tänud EFS juhatustetele – on väga inspireeriv näha kui mitmed tippmängijad on valmis oma aega ja energiat suunama Eesti idusektori käekäigu parendamisesse ning tegema seda sealjuures tasu saamata.

Mis on sinu järgmised plaanid?

Mul plaanis teha oma idufirma, täita Asutajate Seltsi liitumistingimused ja tulla liikmeks! Siis saan hakata jälle käima kõigil neil pidudel ja üritustel külalisena. Aga seniks soovin lihtsalt seltsile edasist edu ja põnevaid aegu.